Kõige julgem lause

Mulle tundub, et kõige suuremat julgust nõuab välja öelda lause: “Ma vajan abi.” Lühike kolmesõnaline lause, aga selle keelelt valla laskmine teiste kuuldes on tõeline vaprustükk. Kas pole nii? See julge lause võib kõlada ka veidi teisiti, näiteks: ma ei tea, ma ei oska, ma ei saa aru, ma olen puntras, kas sa oleksid mulle toeks, ma ei saa üksi hakkama, ma vajan lohutust, teeme seda koos, kuula palun mind jne. Mõte jääb ikkagi samaks.

Tunnistamine, et ma vajan abi näitab julgust olla HAAVATAV ja EBATÄIUSLIK. Julgus maha võtta kõik maskid ja astuda välja rollidest, mis meie päris olemust varjavad, vot see on aplausi väärt. Aga enda päris mina näitamine on ju see, mida me kõige enam kardame…kas pole nii? Miks küll?
Julgust vajada tuge ja seda tunnistada peetakse pigem nõrkuseks. Nii on meile paljudele ju lapsepõlves ikka ja aina korratud… mis sa hädaldad, pole sul midagi nii valus, iga asja peale on sul nutt platsis, suur poiss juba ja ikka poeb emme sülle, tõuse püsti, saad ise ka hakkama, ega siis maailm ainult sinu ümber ei keerle, ära simuleeri, poisid ei nuta, mis inimene sinust küll niimoodi kasvab, nannipunn oled, häbi-häbi jne. Kui päevast-päeva lapsesse programmeerida sõnumit, et abi/lähedust/toetust küsides oled sa hädavares, sa pole piisav, midagi on sinuga valesti – siis tulemuseks ongi täiskasvanu, kes arvab, et teiste armastuse/tunnustuse/aktsepteerimise välja teenimiseks, peab ta olema ideaalne, perfektne, täiuslik, tugev ja vapper nagu tinasõdur. Haavatavus ja ebatäiuslikkus on lapsepõlves häbiplekid külge saanud. Neid omadusi endas tuleb eitada ja vältida.

Häbi olla päriselt mina ise

Mulle näib, et seesama hirm näidata iseennast nii nagu me oleme, on kasvanud suureks-suureks HÄBIKS. Häbist olen ma mitmel korral kirjutanud, nt siin. Aga näe, ka tänane postitus viis selle teemani lõpuks välja 🙂
Me häbeneme ennast (oma keha, oma haridust, oma iseloomu, oma tööd…igaühel omad teemad) ja et seda keegi ei teaks, matame selle häbi enda sisse peitu, pimedasse. Häbi alla suruda, enda olemust eitada ja ära peita on aga väga ohtlik. Pimeduses saab see häbikoll hoopis jõudu juurde ja aina paisub. Häbi ja süütunde poolt tekitatud hingevalusid saab leevendada hoopis vastupidisel moel, peitmisest kasu pole.
Kuidas sinul enda hinnangul on lood autentse minaks olemisega? Julged olla päris-päris Sina? Häbened ennast, kui jah, siis milliseid osasid endast? Kardad, et olles päris sina, ei vääri sa teiste armastust? Mina küll kardan vahel…ja tean ka seda, et see on ok.

Keda usaldada?

Mis siis teha, kui on soov end tasapisi taas nähtavamaks muuta ja häbist sündinud hirme teadvustama hakata?
Tea, et HÄBI on nagu vampiir. Ta kardab päevavalgust. Häbi vihkab seda, kui temast räägitakse ja pinnale kistakse. Kui me paneme häbi sõnadesse ehk toome ta valguse kätte, siis ta sureb.
Seega, esimeseks sammuks võiks olla võtta julgus kokku ja otsida omale inimene, kellega sa saad oma sisemisi hirme jagada. See võiks olla keegi, kes teadvustab ise enda haavatavust ja ebatäiuslikkust ja läbi selle annab ta ka sulle loa olla selline. Pole vaja kedagi, kes sind “terveks tahab teha”, sa pole katki, sa vajad vaid vaprust olla sina ise ja teadlikku kuulajat, kellele oma lugu rääkida, kellega koos oma pimedaid keldriluuke avada 🙂 Loodetavasti on sul selline sõber, kes ütleb: “Tule, teen sulle tassi teed, sina räägid ja mina kuulan.”
Meie lood pole mõeldud suvalistele kõrvadele, nende kuulmine on privileeg. Hea oleks endalt enne avanemist küsida: “Kes on ära teeninud õiguse mu lugu kuulata?” Õige inimene pakub meile vastutasuks mitte hinnanguid, ei kriitikat, segavaid emotsioone, liigseid sõnu vaid lihtsalt täie südamega kohal olemise. See on hea algus oma imelise mina päevavalgele toomiseks. Või mis sina sellest mõttest arvad?