Miljoni dollari küsimus

Kas sa usud, et on olemas üks küsimus, mis suudab ära lahendada enamus maailma probleeme ja konflikte? Tundub ulme eks? Aga vot on. Psühholoogid nimetavad seda sageli miljoni dollari küsimuseks, sest selle küsimuse vastus avab ukse paljude probleemide hallitanud keldritesse.
See küsimus kõlab nii: “Mida sa tegelikult vajad?” Mitte mida sa tahad vaid just mida sa vajad…
Väike pettumus tekkis su sees? Või ei? Kuidagi liiga lihtne ja igav küsimus tundub see olevat…

Illustreeriv näide

Arutame teemat edasi. Vaatleme lähemalt ühte suhtepundart selle küsimuse valguses. Võtame näiteks noore, väikelapsega pere. Mees ja naine said enne lapsevanema staatusesse jõudmist omavahel imeliselt läbi. Romantika ja kirg ja täielik tähelepanu ja kingitused ja lähedus ja ühine aeg ja no teate küll kuidas see värk käib. Siis aga hakkavad suhted tasahilju jahenema – mees jääb aina kauemaks tööle ja naine on aina enam väsinud ja mossis. Suur illusioon imelisest preelust on hääbumas ja reaalsus lajatab pähe hoopis teistsugusena kui koos unistatud sai.

Peagi tulevad naise poolt etteheited, et miks sa mul seda ei aita teha ja miks sa oled selline ja pole selline. Mees omakorda käratab solvunult naisele, et aga sa oled ju nüüd selline ja teed seda ja pole selleks enam aega jne. Jälle kõigile tuttav stsenaarium. Naine tõmbab aga sagedamini sae käima ja saepuru aina lendab, kodu on tolmust paks ja pole ime, et üksteise päris vajadused jäävad selles nähtamatuks. Mees jääb aina kauemaks tööle, pubisse, leiab armukese või mida iganes ta oma hingevalu/füüsiliste vajaduste leevendamiseks sobivaimaks arvab olevat. Naine kurdab perefoorumis, et mehed on sead, kaotab end Netflixi, halab sõbrannadele chatis, avastab uue sõbra hr Veinipokaali vms. “Abimehi”, kes muret ja hingevaeva leevendada aitavad, leidub küll ja küll.

Mis saab edasi?

Mis saab edasi, see sõltub nüüd paarikese koostööst ja teadlikkuse tasemest. Kui vastastikune süüdistamine jätkub, siis ilmset suhe laguneb või rahuldutaksegi sellega, et ühe katuse all elavad kaks tuttavat, kellel on kogemata ühine laps. Muid kokkupuutepunkte väga juurde ei tule. Suheldakse hädavajalikel teemadel ja soojus ning intiimsus hääbuvad. Need on enamasti kaks pealtnäha täiskasvanut, aga kellede elu juhib tegelikult nende sisemine haavatud laps. Nad solvuvad, jonnivad, nutavad, tahavad kätte maksta, süüdistavad, poevad peitu jne. Nagu väikesed lapsed ikka teevad, kui nad pole millegagi rahul.

Teine variant sellise suhtesasipuntra puhul võiks olla see, et paar istub maha, tunnistab, et neil on probleem. Kui ühine otsus kinnitab soovi koos edasi liikuda ja panustada suhete paranemisse…siis tuleb asjaga teadlikult tegelema hakata.
Valikus on siis a) kas ise oma jõududega seda sassis lõngakera harutama hakata või b) leida nõustaja, kes neid edasiliikumisel toetab.

Ja mängu tulebki miljoni dollari küsimus

Ja nüüd siin ongi meie näites koht, kus mängu tuleb see lihtne, aga võimas küsimus. No tegelikult kui aus olla, siis küsimuse küsimisest pole sageli abi, kui vastaja ei oska sellele vastata.
Fantaseerime edasi, kuidas meie lugu võiks jätkuda.
Ühe variandina, nagu ma pakkusin võib paarike proovida oma jõududega hakkama saada. See tähendaks siis seda, et mees küsib naiselt ja naine küsib mehelt: “Kallis, mida sa tegelikult vajad? Millest sa peale lapse sündi puudust tunned?” Ja siis nad sobravad oma sisemaailmas ja leiavad/ei leia vastuseid. Selle variandi puhul on oht selles, et ilma spetsialisti abita ei ole see vastuste leidmine sugugi nii lihtne ja see vestlus lõppeb ikka sisemise laste kokkupõrgete ja süüdistustega.

See, kui naine vastab, et ma tahan, et sa varem koju tuled on pool vastusest. Aus ja sügav sisemine vastus oleks naiselt see, et ma vajan turvatunnet ja ma vajan armastust. Ma kardan et ma pole sinu jaoks enam atraktiivne, sa väldid kodus olemist ja mulle on see ohumärk, et meie suhe hakkab lagunema. See omakorda tekitab naises hirmu ja hirmust kasvab välja viha. Naine vajab armastust ja turvatunnet, aga mees näeb väsinud ja vihast naist.
Mehe vastus sellele küsimusele võiks olla, et ma vajan pudel õlut ja korralikku raju seksi. Aga selle all on hoopis lähedusevajadus ja soov saada kinnitust, et ma olen jätkuvalt oluline. Seda ei pruugi mees teadvustada. Naise tähelepanu on suunatud lapsele ja mees tunneb ennast hüljatuna. See tekitab omakorda hirmu suhte purunemise ees ja hirm tekitab trotsi ja nii ta ei kipugi peale tööd koju, sest seal pole enam lähedust vaid väsinud ja tänitav naine. Nõiaring. Aga sellest on väljapääs. Hea paariterapeut on kindlasti abiks kui omavahel arutades asjad ei edene.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võiks välja tuua selle, et meie sees on väike, hirmunud sisemine laps ja kui meie turvaline elu hakkab kõikuma, seda ohustab miski (hirm hüljatud saada, turvatunde kaotus, armastuse kaotus jne), siis laskume me sageli sinna sisemise lapse tasandile ja hakkame käituma nagu siis kui me olime väiksena ohus. Eelpool mainitud tegevused – solvumine, jonnimine, kättemaks, süüdistamine, eemaldumine, löömine, asjade loopimine jne on sellele väga omased.
Selleks aga, et see sisemine laps taas ennast turvaliselt tunneks ning nö maha rahuneks, ongi vaja välja selgitada mida see laps vajab. Ja kui need baashirmud on maha võetud, siis saame tõusta taas täiskasvanu tasemele ja suhelda omavahel nii, et see on teadlik ja mõistlik ja üksteist arvestav hooliv suhe.
Selleks ongi hea kasutada seda küsimust, et: ” Kullake, mida sa hetkel tegelikult vajad?” Aga jah nagu ma enne mainisin, küsimus on lihtne, vastuse enda seest üles leidmine pole sugugi kõige meeldivam tegevus. Ja endale-teistele selle tunnistamisega on hoopis omaette teema 🙂
Aga head katsetamist! Küsi seda küsimust oma lähedastelt ja miks ka mitte kolleegidelt, sõpradelt…ehk laheneb mõni probleem, mis siiani ainult paksu tolmu üles keris…