Põgus pilguheit 2024 aastasse

Ma pole väga suur eesmärkide seadja ega kokkuvõtete tegija kunagi olnud. Aga viimasel ajal on mitmel korral uuritud, et kuna nii minu kodulehel kui ka Kogemusnõustaja FB lehel on suht vaikne olnud, siis millega ma tegelen. Mõtlesingi siis, et teen ühe postituse, kus mõne lausega oma selle aastastest tööalastest tegemistest pajatan.

Aasta esimene pool

2024 aasta esimene pool oli minu kui kogemusnõustaja jaoks üsna tegemisterohke. Peamiselt tegelesin oma kümnenda kaassõltuvuse toetusgrupiga (jaanuar-mai 2024) ja individuaalsete nõustamistega. Iganädalane toetusgrupp käis koos veebis ning nõustamised toimusid nii veebis kui ka Keila Rehabilitatsioonikeskuses. Kevadel tulin välja uue naistele suunatud kurusega “Minu suhe emaga”. Sellele eelnes mitu kuud tööd oma enda mentoriga, inglisekeelse kursuse materjali tõlkimine, põhjalik kursuse läbimängimine enda ja tuttavate naiste peal ja kohandamine grupile sobivaks. Selle tulemusena sündis imeline materjal. Tervitasin taipamisi endas ja tajusin muutusi ka teistes, kahel kursusel osalenud naiste-poolne tagasiside oli väga võimas.

Aasta teine pool

Sujuvalt oligi pool aastast möödas, kursused ja toetusgrupp said selleks korraks otsa. Aeg puhkuseks. Juulis, kui oli aeg hakata tegema aasta teise poole plaane, olin jõudnud tööalaselt ristteele…kuidas edasi? Oleks võinud automaatpiloodil edasi minna – välja kuulutada uus üheteistkümnes toetusgrupp ja uus emateema kursus, kõik oli ju juba aastaid niimoodi toiminud. Kliendid olid rahul, endale tööandjaks olemine oli mugav, miks muuta seda, mis toimib?
Ratsionaalne pool minus tegi plaane ja valmistas mõttes ette uusi gruppe, aga teine osa minust tõmbas plaanidele pidurit, andes märku, et päris samamoodi enam jätkata ei saa.
Sedasi edasi-tagasi pendeldades, muutuste mõtteid vaagides jõudis minuni äkki ühel suvepäeval üks töökuulutus. Miski sellest tõmbas tähelepanu, lugesin ja mõtlesin veel, et ah teine päev vaatan lähemalt. Siis aga märkasin, et täna on kandideerimise viimane kuupäev. Hing põnevusest värisemas, paningi oma cv sel õhtul teele.
Paari päeva pärast oli töövestlus ja endalegi ootamatult olen ma alates augustist täiskohaga tööl Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses. Toetan ja nõustan sealseid õppijaid. Naudin vahelduseks suure organisatsiooni võlusid, ülitoetavaid kolleege ja palgatööd 🙂
Ja no need õppijad Astangul…need on hetkel minu suurimad õpetajad. Kui eriline ja huvitav on töö toevajadusega õppijatega. Olen tänu neile hakanud nii mitmeidki asju siin ilmas nägema hoopis teise pilguga. Olen siiralt tänulik endale selle eest, et selle võimaluse vastu võtsin, võimaluse ikka ja jälle õppida tundma aina rohkem iseennast ja seda, kuidas teisi toetada.

Kaassõltuvuse toetusgrupid on mul hetkel pausil, kursuseid ma hetkel ei juhenda, mõned üksikud nõustamised olen viimase poole aasta jooksul aga ikka teinud. Kui keegi on sasipuntras kaassõltuvusega, suhetega, iseendaga – võta julgesti ühendust, olen ikka olemas. Lihtsalt peame sobiva aja leidma 🙂

Ja raamatunohik olen ma ka endiselt. Ikka loen (peaaegu) igal õhtul ja kui mõni raamat eriliselt hinge poeb, siis lisan siia nimekirja uusi nimesid juurde.

Kokkuvõttes oli minu aasta soe ja mõnus, ikka täidetud inimestest ja tegemistest, mis mind toitsid ja hoidsid. Aitäh Sulle, kui ka meie teed sel aastal ristusid, mõnusaid uusi kohtumisi oodates! Kairit