Kas jaksad veel?

Kas abi küsimine on nõrkus või tugevus?

Kas lihtsalt raske on liiga vähe raske, et abi küsida? Kas abi küsimiseks peab olema väga-väga raske? Või ei ole õige aeg ka siis abi küsida? Kas “õige” eesti inimene kannatab ja punnitab ise, sest abi küsimine võrdub halamise, kaeblemise, vingumise ja hädaldamisega? Kui ma üksi hakkama ei saa, siis olen mõttetu, läbikukkunud, saamatu, äpardunud, lootusetu hädavares?

Paari viimase päeva jooksul on need küsimused mulle ühe ja teise inimese ja situatsiooniga seoses üles kerkinud. Hetkel on energeetiliselt hirmus keeruline ja intensiivne aeg. Õhus on hirmu ja ärevust, lootusetust ja teadmatust, ebakindlust ja vaenu… Eks see mõjutab kõiki, tahad või ei, oleme kõik ühises infoväljas. Ning seepärast tõenäoliselt olengi märganud viimasel ajal mitmel pool olukordi, et inimestel hakkab vaimujõud lõppema.
Väljas on ka aasta kõige positiivsust mittesoosivam ilm. Meedia külvab asjatut paanikat ja mis seal siis imestada, kui tunneli otsas on valguskiir vaid aimatavaks täpikeseks kahanenud.

Me põhjamaa inimestena oleme sellega tegelikult harjunud. See tume aeg aastas pole meile ju mingi uudis. Aga sel aastal see sügiskaamos lihtsalt valguse vähenemisega ei piirdu. Lisaks välisele porile ja lögale on igaühe seljas veel ka mitu koormatäit sitta, mida me siis endaga igapäevaselt kaasas tarime. See on meile osaliselt poolsunduslikult peale surutud ja osaliselt me enda valikul sinna tekkinud. Kes julgeb, viskab selle seljast ja liigub edasi, kes mitte, see alistub, kannab ja kannatab.

Mis ma selle all silmas pean? Noh minu meelest on meil kõigil vabadus otsustada, et me ei võta seda võõrast ja teadlikult toodetud jama enda kanda ja keeldume allumast hirmutamisele. Hirm on väga-väga raske koorem seljas kanda! Püüa teadlikult märgata, kas ja kui palju sa neid lisakoormaid kaasa tassid. Kas saaks mõne neist maha raputada? Mis seal koormas on? On seal sees vastutus teiste inimeste eest, hirm haigeksjäämise ees, kurbus selle tõttu, et meie endine elu on alatiseks möödanik, on seal viha valitsuse vastu, on seal süütunne, mässumeelsus, alistumine, lootusetus, häbi, masendus, ärevus…

Kindlasti on võimalik oma kandamit kergendada, selles pole kahtlustki. Aga selleks, et välja selgitada, mida endale alles jätta ja mis laadung kraavi maha visata-selleks on vaja peatuda ja paarile küsimusele vastus saada.

Ebamugavad küsimused…

Küsi enda käest ja vasta täiesti ausalt:
-kuidas ma ennast tegelikult tunnen?
-kas ma saan aru, mida ma päriselt tahan ja vajan?
-mida/keda ma kardan?
-kas ma olen valmis abi küsima, kui ma oska/julge eelmistele küsimustele vastata, sest ma ei saa enam üldse aru, mis minuga toimub?

Ebameeldivad küsimused, eks 🙂 ja krt need vastused ei pruugi ka ju üldse meeldivateks osutuda…kas ma ikka tahan neid teada ja kas need vastused on ikka päris ausad ja tulevad minu seest või on need kellegi teise mõtted minu läbi? No näedsa, paari küsimuse küsimine võib tekitada tõenäoliselt veel hoopis miljon küsimust otsa.
Tean-tean, aga tean ka seda, et kui nende küsimustega algust teha (kas autada/harutada neid siis üksi või kellegi abiga), siis on lootust, et koorem hakkab tasapisi kergemaks muutuma ja mingil hetkel tunnetad, et saad oma selja juba veidi enam sirgu lüüa. Ja tead, see on jube mõnus tunne!

Minu kõrval on inimesed, kes toetavad mind ja utsitavad takka minu jaoks kõige ebamugavamaid küsimusi endalt küsima ja ikka ja jälle edasi liikuma. Hoolimata sellest, et see teekond võib olla valus ja raske ja keeruline ja vahel soov lihtsalt teki alla peitu pugeda, sest on allandmise tunne. Aga kui siis jälle olen saanud mõne liigse pagasi mahajätmise tõttu kergemat tunnet tunda, siis see on võrratu ja kompenseerib kõik eelneva. See aastatepikkune teekond on mind väga motiveerinud ja olen nüüdsest ise soovijatele toetuspunkt ja küsimuste küsija.

Olen olemas, kui keegi tunneb, et tema sees on küsimusi, millele ta ei ole julgenud/osanud vastuseid anda. Aga soov oleks need oma seest üles leida. Toetan meeleldi su kaevetöid iseenda sisemuses. See pole lihtne töö, aga tulemus on särav-nagu maapõuest kalliskivide leidmine.

Lisan siia lõppu oma moto: Kui sa midagi ei muuda, siis ei muutu midagi! Ja nii on, tegelikult ka!!!! Valik on Sinu!