Teooria ees ja praktika järel

Kirjutan siin postituses veidi oma viimase aja tegemistest läbi õpingute prisma.
Nagu varasematest postitustest lugenud olete, alustasin mõni aeg tagasi kogemusnõustaja õpingutega, minu spetsialiseerumine on kaassõltuvuse teema. Vähemalt milleski olen ma täiega proff ja see on kaassõltuvus 😀 miks mitte siis neid teadmisi ära kasutada ja teistelegi toeks olla.
Ma ise olen igatahes väga rahul selle koolitusega ja kõik läheb super mõnusalt. Jah, see koolitus on täitsa minule ja kui nüüd tagantjärgi mõelda, siis mulle on alati enamus koolitusi väga meeldinud (ja neid on olnud ikka päris palju :D).
Aga iga kord, kui ma kodus mokaotsast mainin, et lähen jälle uut asja õppima, siis Kristo vangutab omaette pead, et kas ikka pole veel seda päris oma leidnud ja ikka veel ei piisa…aga teate, mina tunnetan ja tõlgendan seda nii, et need kõik koolitused ja teadmised eraldi on nagu pusletükid ja selleks, et tervet pilti kokku saada peangi noppima siit ja sealt. Hetkel on minu veel lõpetamata puslepildis tükikesed personalijuhtimisest, karjäärinõustamisest, refleksoloogiast, homöopaatiast, aroomiteraapiast, joogast, massaažist, maalilmisest ja nüüd siis kogemusnõustamine lisaks. No igaüks eraldi on täitsa toredad teadmised, aga kõik kokku pannes palju toekam pagas ja tööriistakast, millega eluteel reisida.

Teooria

Igatahes on mul nüüd hetkel aktiivselt käsil kogemusnõustamise õpingute teooria aga tasapisi olen nina pistnud ka juba praktikasse. Teoorias on meil teemadeks isiklik taastumiskogemus ehk töö enesega, nõustamise eetika ja põhitõed, grupi- ja individuaalse nõustamise protsessid, kriisitöö, psüühikahäired, erinevad kliendid, nendega toimetulek ja veel miljon biljon huvitavat teemat. Palju lugemist, arutlemist, töölehed, paaristööd, grupitööd jne. Lisaks kohustuslikule kirjandusele loen ise veel palju juurde ja ühesõnaga olen hetkel täiega selle kaassõltuvuse teema lainel. Kaassõltlastest ehk nagu Harriet Lerner oma raamatus Vihatants tabavalt ütleb “karilejooksnud paatide päästjatest” kirjutasin pikemalt SIIN postituses.

Praktika

Veidi praktikast ka. Praktika hakkab meil ametlikult oktoobrist, aga mina olen juba tasapisi hakanud sellega tegelema. Mul on olemas kokkulepe, et saan oma praktikat teha sõltuvushäirete taastumiskeskuses Libertas. Kliiniku juhataja Kalle on see hea inimene, kes oli toeks minu abikaasale sõltuvusest taastumise teekonnal. Sellest saab lugeda tema blogist siin. Ja nüüd on Kalle omakorda abiks mulle, et saaksin tema kõrval ära teha oma koolipraktika. Libertases saavad tuge nii sõltlased kui ka sõltlaste lähedased ehk kaassõltlased. Mul on juba olnud suurepärane võimalus osaleda Kalle kõrval kahe erineva kaassõltlaste tugigrupi kohtumisel. Üks kohtumine toimus ühes Eesti linnas ja teine teises linnas. Need kohtumised sealsete tugigrupi liikmetega olid ühtmoodi nii kurvad kui ka rõõmsad. Kurvaks tegid lood, mis need inimesed sinna gruppi toonud on. Igaühel oma lugu, oma valu ja oma tee. Rõõmu pakkusid aga nende arengud selles grupis, lootus nende silmis ja supertore oli märgata seda üksteise toetamist ja motiveerimist, kogemuste jagamist ja abikäsi. Sain kinnitust, et need on ülivajalikud kokkusaamised! Need on eluliselt vajalikud neile inimestele, kel ise on keeruline sellest teiste päästmise rollist välja murda, neile, kelle enesehinnang vajab toetust, neile kes ise püsti ei jaks tõusta, neile kes tahavad muuta oma elu, aga hästi ei oska. Nii imeline on näha, et see iganädalane kooskäimine võib olla mõne inimese jaoks nädala kõige tähtsam sündmus ja lootuskiir tunneli lõpus. See on koht, kus osaleja saab kinnitust, et temaga ei ole midagi valesti ja ta on just seal, kust ta hetkel olema peab, aga ta saab sealt soovi korral edasi liikuda.

Muud tegemised

Muudest tööalastest tegevustest rääkides, algasid mul sellel nädalal taas yin jooga treeningud Keilas, sinna läheb ka omajagu fookust. Olen lisaks teinud ka juba mõned individuaalsed kogemusnõustamised. Massaažist aga puhkan 1-15. september, sest kõike lihtsalt ei jõua korraga teha. Selle otsuse üle olen ise muide väga uhke. Miks? Sest minu kui paraneva kaassõltlase üks õppetunde on panna piire ja küsida endalt, kas ma tahan ja jõuan seda teha või teen seda teiste pärast…
Aga need märkamised, et oot-oot nüüd ma kukun ju tagasi oma vanasse kaassõltuvusmustrisse – need on super ägedad õpetajad. Minu puhul ongi need komistuskohad liialt teistele vastutulemised, püüd teisi päästa ja aidata ilma, et keegi abi oleks küsinud, oma piiride mitte kehtestamine ja rohkem andmine kui vastuvõtmine. Aga ma õpin, iga hetk, iga päev ja märkan ja korrigeerin oma mustreid. See on ilus ja hea tunne.
Ma olen valmis ka Sulle abiks olema sel teel, kui tunned, et see kaassõltuvuse teema sind kõnetab. Kui oled end ära kaotanud ja vanaviisi enam ei taha, aga uutmoodi veel ei oska…