Aukudega puslepilt

Tundsin täna, et on üks teema, mis vajab kirja panemist. Mul on sageli nii, et kui miski on veidi segane ja vajab settimist, selginemist, siis ma hakkan seda mõtet kuskilt otsast kirja panema, seon selle piltide või metafooridega ja siis saabki see asi mu jaoks selgemaks ja konkreetsemaks.

Täna setitasin oma peas sellist teemat, et hoolimata sellest, et kõik oleks nagu olemas, tunneme ikka sageli, et midagi on nagu puudu. Kurbus ja tühjus, kust nad tulevad? Panin oma mõtted kirja, sain asja endale selgemaks ja ehk on abiks teistelegi 🙂

Muinasjutu algus

Muinasjutt algab nii: mees ja naine saavad kokku ning nende ühisest armastuse jagamisest saab alguse uus elu. Mõlemad, nii mees kui naine, jagavad rõõmuga osakest endast, et luua oma armastuse vili. Laps sünnib ja on ilus nagu ime. Täiuslik ja ideaalne – just nagu äsja esimest korda kokkupandud läikiv ja värviline puslepilt. Ilma ühegi veata. Kuskilt ei narmenda, ega pole kulunud ja kõik tükid on kenasti paigal.

Lapsuke kasvab ja vanemate esmane eufooria asendub tavaeluga. Selgub, et lapse kasvatamine polegi niisama lihtne töö. Ja kasvamine tundub olevat veel suurem väljakutse. Kuidas kasvada nii, et kõigile meele järgi olla? Ema arvab nii, isa arvab naa, vanaemal on omad plaanid, kasvatajal omad tõekspidamised, õpetajal hoopis teised vaated ja nii see laps ongi suures segaduses…aga ometi on tal alateadvuses vaid üksainus soov – olla armastatud. Ta ei vaja piimajõgesid ega pudrumägesid vaid oma lähedasi ja turvatunnet, armastust ja hoolitsust.
Lapse kõrvus kõlavad päevast – päeva erinevatest suudest hõigatuna soovitused, hoiatused, palved, käsud, ähvardused, lubadused, manipulatsioonid jne. Näiteks:
-poisid ei nuta, jäta kohe järgi
-tüdrukud ei kisa nagu metsalised, räägi vaikselt
-vaata, et sa oma riideid ära ei määri
-mis sa tönnid siin jälle, ei saanud sa midagi haiget
-kes sinu arvamust küsis
-kas sul häbi ei ole
-mis teised meist niimoodi arvavad
-sinu arvamus pole hetkel oluline
-kas sa ise ei oska otsustada
-sa ei saa sellega nagunii hakkama
-meie peres sellest ei räägita
-mina küll sellist last meie perre ei taha
-pill tuleb pika ilu peale
-mis sa unistad, tule maa peale
-see asi on nii, sest mina ütlesin seda
-ära küsi nii palju
-mis sa uimerdad siin, tee midagi asjalikku
-mis inimene sinust küll kasvab
-kellesse sa küll läinud oled
-sa oled liiga õrna hingega, et elus hakkama saada
-sa oled nii isekas
-mida sina ka elust tead
-mina olen sinust vanem ja tean seda paremini
-mis sa mossitad, tee rõõmus nägu pähe
-ma ei taha seda juttu enam kuulda
-ma ei võta sind enam kaasa kui veel nii käitud
-vaata, milline sa välja näed
-ja veel miljon erinevat ütlust, mis paljud ei paista esmapilgul üldsegi last kahjustavad olevat, aga on seda ometi.

Mis selle armsa lapsukesega nüüd toimuma hakkab? Laps saab iga sellise ütlusega sõnumi, et minuga on midagi valesti, ma ei tohi nii käituda, see mida ma tunnen, on vale, ma pean ennast muutma, olen saamatu, ma ei meeldi neile, ma ei sobi siia, teised on minust paremad, mind ei armastata. Laps hakkab ennast häbenema, süüd tundma, ennast alla suruma, teatud omadusi endas vältima, käituma vastavalt teiste ootustele. Laps muudab end, et ta oleks teiste jaoks “parem”, ta tahab armastust “ära teenida” ja teeb seda enese hülgamise hinnaga. Laps kaotab sideme iseendaga, oma päris minaga.

Puslepilt hakkab muutuma

Tuetame meelde, et lugu algas imeilusa läikiva ja täiusliku puslepildiga. Nii veatuks see paraku aga ei jää. Iga kord, kui laps teeb alateadliku otsuse endas millegi alla surumiseks, millegi peitmiseks, mida teised heaks ei kiida, iga kord kaob üks pusletükike sellest ilusast klantspildist. Laps peidab endas midagi ära, tahab midagi endas nähtamatuks ja olematuks teha ja sellega ühes kaob iga kord pildilt üks tükike. Ja nii tükk-tüki haaval muutub imeilus läikiv pilt aina auklikumaks. Lapses kaob ära julgus oma arvamust avaldada, olla siiralt rõõmus, nutta kui varvas saab haiget jne. Laps tajub, et mõned soovid ja emotsioonid ning käitumised ei ole soositud ja ta hakkab neid vältima.
Enda püha olemuse salgamine toob kaasa suured tühimikud puslepilti ja lapse hinge…laps kaotab iseennast ära, aga iga kaotus toob endaga kaasa valu.

See kestab aastaid ja aastaid, mõnel lapsel on neid tühimikke rohkem ja pilt koosnebki enamasti aukudest, teisel puudub vaid mõni üksik tükike ja üldpilt on täitsa hästi aru saadav. Need tühjad kohad teevad lapsele palju haiget, eelkõige põhjustavad need just hingevalu ja segadust. Arvamust, et ma ei ole piisav, ma pole armastust väärt, ma pole oluline, minuga on midagi valesti, ma olengi üks suur viga, ma valmistan teistele ainult pettumust, mind pole põhjustki armastada – see info talletub lapse alateadvusesse. Iga tükikese nähtamatuks muutumisega muutub ka lapse enesehinnang aina pisemaks ja madalamaks ja väiksemaks.

Iga sõna, mõte ja tegu loob midagi. Loob kas hirmu või armastust. Vastavalt aukude hulgale puslepildis, saame tajuda, millises keskkonnas on inimene üles kasvanud.

Aukude täitmine ja lappimine

Aeg läheb edasi, laps kasvab ja sirgub täiskasvanuks. Augud pole kuskile kadunud ja valu teevad nad ka endistviisi. Ikka on tunne, et ma pole piisav, ma ei saa hakkama, ma pole ilus, tark ja tubli. Minuga on midagi valesti, häbenen ennast, tunned süüd selle ja tolle pärast. Pean end kogu aeg tõestama ja sees on mingi õõnes tunne. Inimene otsib välist tunnustust, sest enda seest ta seda ei leia, enesearmastus puudumise tõttu.
Kas saaks seda ängi kuidagimoodi vaigistada või vähemalt leevendada? Kas saaks neid auke pildis ja oma hinges täita ja lappida, et olemine vähem hõre oleks? Jah ajutiselt saab ikka. Näiteks toiduga või alkoholiga või shoppamisega või ropult tööd/sporti tehes või keemilisi aineid tarbides või seksides või FB-s tundide kaupa passides… aga see toimib vaid hetkeks. Pikka leevendust neist pole. Need augutäited ei sobi lapsepõlves kadunud pusletükkide asendamiseks. Pusletükid on teadagi väga erilise kujuga…iga suvaline täidis ei sobi sinna tühimiku täiteks mitte.

Pidevalt on tunne, et midagi on puudu. Kõik on nagu olemas, aga ikka on sees tühjus. Õnnetunnet ei ole, rahulolu ei ole, tasakaalu ei ole, kõik ajab närvi ja millegi üle rõõmu nagu ka ei tunne. Mis on puudu? Puudu on need samad pusletükid, mis inimene lapsena otsustas alateadlikult endast lahti öelda ja enda olemusest välja jätta. Need on puudu, pilt on auke täis, poolik, katkine ja inimene on samuti poolik ja katkine ja tühimikke täis ning ei olegi võimalik end sealjuures tunda hästi ja tervelt. Kõik on hästi vaid siis, kui tervik on koos ja paigas.

Mis nüüd saab? Kus mu kadunud tükid on? Kas neid saab üles leida ja tagasi panna, kas saab pildi uuesti kokku panna? Kas on veel kunagi võimalik tunda rahulolu, tunda armastust iseenda vastu, olla rahul ja rahus iseendaga?
Saab, jah saab, ikka saab…aga see pole päris selline teema, millest lihtsalt postitus kirjutada. See on mmmm, kuidas nüüd öelda, selline sügavam teema, mis vajab silmast-silma ja hingest-hinge suhtlemist. Ja see vajab pühendumist ja vastutuse võtmist oma elu ees. Kui inimene arvab, et tema eluhädades on süüdi ainult teised inimesed ja loodab, et keegi teeb ta korda…siis nii see ei käi.

Kuidas mul endal selle teemaga lood on?
No minu pildis on neid kadunud tükikesi ikka omajagu. Olen nende otsimisega teadlikult tegelenud umbes 10+ aastat. Osad jupid olen üles leidnud ja hingerahu, meelerahu on palju suurem kui aastaid tagasi…aga no pikk tee on ikka veel minna. Aga siia sobib ideaalselt mõte – üks samm korraga. Ja just nii ma liigungi, sest liigselt tormates võivad otsitavad pilditükikesed märkamatuks jääda.

Kui oled valmis oma pildiga tõtt vaatama ja kaduma läinud osakesi otsima hakkama, anna märku. Toimetan Keila Teraapiakeskuses kogemusnõustajana ning olen rõõmuga sinu jaoks olemas. Liigume koos samm-sammu haaval edasi ja nagu öeldakse – kes otsib, see leiab 🙂