Aidates teisi, kaotasin iseend…

„Ma tahan lihtsalt aidata ja toeks olla.”
„Ma tahan, et tal oleks kõik hästi.”
„Kui ma ei sekku, siis äkki läheb kõik viltu.”

Need laused kõlavad nagu hoolimine või lausa isegi nagu armastus. Ja mõnikord need ongi – vähemalt arvab nii ütleja. Aga sageli, üsna märkamatult, libiseb siiras soov hoolida üle piirist, kus see muutub kontrolliks, sekkumiseks, suunamiseks, ülevastutamiseks, üleseotuseks, lämmatamiseks.
Ja kõige keerulisem on selle juures see, et me ise ei pruugi seda üldse märgata.

Mis peitub “heasoovliku” hoolimise taga?

Päriselt hoolimise ja kontrollimise/üleseotuse vahel on piir. Seda pole lihtne tuvastada, aga see on olemas. Tõeline hoolimine võimaldab teisel inimesel olla tema ise – koos oma valikute, otsuste ja isegi vigade ja kukkumistega. Aga kui hoolimine saab alguse hirmust, mitte usaldusest, siis võib see hakata kasvama lämmatavaks kontrolliks.

🔸 „Ma teen tema eest otsuseid, sest ma ei taha, et ta eksiks/saaks haigeks.”
🔸 „Ma ei saa teda niimoodi lihtsalt jätta… ta vajab mind!”
🔸 „Kui ma ei reageeri, siis äkki ta arvab, et ma ei hooli temast.”

Kõik need mõtted räägivad tegelikult meie enda sisemisest ebakindlusest, vajadusest olla vajalik, asendamatuse ihast või hirmust kaotada suhe, kui me ei hoia kõike kontrolli all. Kaassõltlane on sõltuv vajalik olemisest ja kui ta laseb lahti päästja rollist, võib kõik ära laguneda. Kes ma olen siis, kui mind enam vaja pole? Äkki ta saabki üksi hakkama? See on kaassõltlase üks suurimaid alateadlikke hirme.

Kus see muster tekib?

Paljud meist on kasvanud (mittefunktsionaalses) peres ja keskkonnas, kus armastus ja turvalisus olid seotud vaid teiste eest hoolitsemisega iseenda vajaduste eiramiste hinnaga. Need on karmid vääruskumused, mis paljud oma lapsepõlvest kaasa on võtnud.
Väikesel lapsel võib näiteks olla uskumus, et:
– Kui ma hoian ema tuju üleval, olen hea laps.
– Kui ma ei tekita pahandust, olen armastusväärne.
– Kui ma aitan kõiki, siis mind ei jäeta üksi.
– Kui ma teen nii, nagu teised ootavad, olen väärtuslik.

Aja jooksul kujuneb sellest identiteet: ma olen väärtuslik, kui ma hoolitsen, parandan, toetan, päästan, aitan. Ja nii ei märkagi me täiskasvanuks saades sageli, et üle võlli hoolimisest on saanud viis hoida suhteid ja enesehinnangut koos.

Kuidas ära tunda, et hoolimine on muutunud kontrolliks?

✨ Sa tunned ärevust, kui keegi ei tee asju „sinu moodi“.
✨ Sul on raske vaadata, kuidas keegi eksib – sa sekkud enne, kui see juhtub.
✨ Sul on ebamugav näha teise ebamugavust ja väldid selle juhtumist.
✨ Sa väsid tihti ära „teiste asjadega tegelemisest“, aga ei teadvusta seda ega oska peatuda.
✨ Sa võtad vastutuse tunnete, otsuste või olukordade eest, mis ei kuulu sulle.
✨ Sul on raske öelda „see pole minu asi/ma ei saa aidata“ ilma süütundeta.

Mida see teeb suhetele?

Kui meie “hoolimine” on tegelikult kontrollimine, siis:
🔸 Teised võivad tunda, et sa ei usalda neid ja see loob distantsi.
🔸 Suhted muutuvad ühepoolseks – sina annad, nemad võtavad.
🔸 Kaob ehedus, sest rollid asendavad päris kontakti.
🔸 Sinu sees tekib pinge, pahameel, läbipõlemine – aga sa ei oska lõpetada, sest „see pole ju hoolimise moodi“.
🔸 Tigedus, viha ja vimm kasvavad, sest sinu kaev ei ole lõputu ja sa oled ise puuduses, sest enda vajadused on täitmata.

Kuidas hakata seda muutma?

Peatu. Küsi endalt ausalt: kas see, mida ma teen, tuleb usaldusest või hirmust?
Harjuta lubamist. Inimesed võivad eksida ja õppida – see ei tähenda, et sa ei hooli.
Võta vastutus ainult enda eest. Ja anna teisele tagasi, mis kuulub talle.
Õpi hoidma piire. Sõbralik „ei“ võib olla suurim austuse märk.
Tee ruumi enda tunnete jaoks. Sageli matame oma hirmud „hoolimise“ alla. Aga ka meie vajame hoitust ja mõistmist.

Lõpetuseks…

Hoolimine on ilus. Aga see ei peaks tulema läbi iseenda kaotamise. Jah, kaassõltuvus on MINA KAOTAMISE HAIGUS.
Loe läbi ka postitus “Kaassõltlase 3 esimest sammu” – saad kindlasti siit mõtteid lisaks, kust ja kuidas alustada. Ja ütle endale iga päev: “Ma armastan oma lähedasi, aga ma armastan ennast rohkem!”

Ja kui sa tunned, et see teema puudutab sind sügavamalt, võta julgelt ühendust
ja arutame seda koos 🙂