Aasta jagu kogemusnõustamist

Juba ongi esimene aasta möödas

Hetkest, mil alustasin tööd kogemusnõustajana ja seda siis peamiselt kaassõltuvuse teemal, on möödunud umbes aasta. Tunnistuse koolituse läbimise kohta Tallinna Kogemusnõustajate Koolist sain kätte aasta viimasel päeval 31.12.2020, aga reaalselt tegin tööd ja praktikat juba paar kuud enne seda. Mis see aasta siis toonud on, kuidas teekond on kulgenud? Panen kirja mõned oma mõtted kaassõltuvusnõustaja tööpõllult.

---

Teadsin juba koolituse esimesest hetkest peale, et olen õiges kohas ja see tunne valdab mind siiani – tean, et teen õiget asja. No vähemalt hetkel on see nii. Mul on piisavalt elukogemust, et teada, et üks asi, mis kunagi ei muutu, on see, et kõik muutub. Aga hetkel on jah nii, et teen tööd, mida ma tõesti täiega fännan. Ma usun, et ka mu kallid kliendid on nõus sellega, et mulle sobib see töö…ega nad muidu mulle lahkel meelel sellist tagasisidet poleks jaganud. Tänud Teile selle eest!

Individuaalne toetus

Põhiline osa minu tööajast on personaalne töö kliendiga. Kui veel aasta algusepoole olid enamus klientidega kohtumisi silmast-silma Keila Teraapiakeskuses, siis mida aeg edasi, seda veebikesksemaks kõik sujuvalt liikus. Nüüd saan väita, et enamus individuaalsetest kohtumistest toimub zoomi või telefoni teel. Keilas kohapeal kohtun enamasti Keila Rehabilitatsioonikeskuse poolt suunatud klientidega (olen Keila Rehabilitatsioonimeeskonna liige). Teised, kes ise mind üles on otsinud, elavad sageli väljaspool Harjumaad või hoopiski Eestist eemal ja nendega on tehnoloogia vahendusel suhtlemine pea ainuvõimalik lahendus. Nendega siis toimetame enamasti zoomis.
Minult on küsitud, et kumba varianti ma ise eelistan? Pean vastama, et tegelikult ei ole üks-ühele töötades väga vahet. Zoomis kohtudes saan samamoodi inimesega luua silmside, näen tema kehakeelt ja hetke, kui silm hakkab märjaks minema. Mõned üksikud nõustamised on olnud ka telefoni teel ja neid ma pigem ei eelistaks, aga kui see on kliendi soov, siis seda ma austan ja peamise info saab ka selle kanali kaudu edastatud.

Miks tullakse individuaalsele nõustamisele?

Esialgu mulle tundus, et kliente on erinevaid, kes minu juurde satuvad, aga hetkel näib, et neid saab siiski kõiki hõlmata sellise mõttega, et need on inimesed, kelle MINA on kaotsi läinud. Kuskilt on mulle kõrvu jäänud ka ütlus, et kaassõltuvus on mina kaotamise haigus ja mina noogutan sellele mõttele küll kenasti kaasa. Täitsa tõsi!

Panin selle postituse avapildiks pildi, mis on omajagu udune, hägune, ebaselge, aga seal kuskil kaugel on näha valgust. Vot täpselt sellisena näengi mina neid olukordi, mil inimesed minuni jõuavad. Neil on oma olukorrast/minast väga ebaselge ja määratlemata nägemus, elu kogemine on sageli ebateadlik ja pigem toimub kõik kuidagi nagu automaatpiloodil olles…aga ometi kõigest hoolimata on kuskil kaugel eespool lootus, helgus ja valgus. Hakkame siis koos selles udus käsikaudu kobama ja sageli kerkivad klientide seest üles järgmised küsimused:

• Miks ma ennast nii tühjana tunnen?
• Kus lõppevad minu emotsioonid/mõtted/soovid/vajadused ja algavad teise omad?
• Kust ma tean, mida mina tahan/soovin/vajan?
• Kas ma päriselt tahan seda-teist-kolmandat või on minuga manipuleeritud?
• Miks ma lasen endaga niimoodi käituda?
• Miks ma ei suuda suhet lõpetada kuigi see on vägivaldne?
• Kuidas ma tean, kes ma üldse olen?
• Kas mu päritoluperes kujunenud minapilt on adekvaatne?
• Kuidas ma tean, et see pole normaalne, kuidas mind koheldaks?
• Milline on üldse üks teineteist austav ja hooliv suhe?
• Miks mulle tundub, et ma pean teiste eest kõik ära tegema?
• Kas ma olengi paremat elu üldse väärt?
• Kust võtta julgus, et hakata midagi muutma?
  
  Neid küsimusi on muidugi vähemalt miljon korda rohkem, aga need turgatasid hetkel esimesena meelde. Ja eks me siis koos hakkame neid küsimusi vaatlema ja uurima. Teeme kliendiga koos nö tema elu auditi, et mis on olnud ja kuidas on hetkel ja milliseks on soov luua tulevikus. Kusjuures see viimane on sageli väga suur väljakutse kliendile – sõnastada seda, mida ma soovin, mida ma tahan, mis valdkond vajaks mu elus muutmist. Aga see on ok ja täiesti mõistetav, sest kaassõltlased on enamuse oma elust suunanud fookuse teistele ja täitnud teiste vajadusi, olnud teiste jamade likvideerijad ja teiste mõtete lugejad. Olukorras, kus on vaja suunata oma fookus iseendale, võib see olla uus, harjumatu ja isegi hirmutav. Kaassõltlane on sõltlane ja tema sõltuvus seisneb selles, et tal on vajadus olla vajalik. Ja pole ime, et sedaviisi elades on nende MINA kogu selle kompoti sees kaotsi läinud…aga koos on meil seda palju lihtsam üles leida 🙂
  Täpsemalt ma detailidesse klienditööga siinkohal ei lasku, aga võin kinnitada, et need, kellega ma olen teinud pikemaajalist koostööd, nende elurajal on hakanud see udu päris usinalt hajuma ja valgust ning selgust ellu kenasti juurde tulnud.

Grupitoetus

Teine osa minu tegemistest on kaassõltuvuse toetusgrupp ehk imelised naised, kellega kohtume korra nädalas Keila Teraapiakeskuses. Naised, kelle elu säravaid värve on tuhmistanud kaassõltuvuse varjud ja üheskoos lihvime need iludused taas särama 🙂
Meil on ühised esmaspäevaõhtud täis nuttu ja naeru, üksteise toetamisi ja kooskogemisi, samastumisi, jõustamisi, allaandmisi ja hambad ristis edasiliikumisi, oma valude valutamisi ja mustrite märkamisi. See kõik on olnud väga aukartustäratav. Kohati ma kahtlen endas, et kuidas ma julgen arvata, et ma oskan neid naisi aidata, aga teate, grupitoetuses on nii palju ühist väge, et mina teen seal vahel vaid õige pisut, annan vaid õige suuna kätte ja grupiliikmed hakkavad koos tööle nagu hammasrattad. See on imeline kogemus…

Mina olen väga grupiusku inimene ja näinud aasta jooksul vägevaid reaktsioone ja säramalöömisi ja jätkan jaanuarist taas uue grupiga. Need, kes on minu juures viiekuulise esimese astme toetusgrupi läbinud, nendega alustame jaanuarist edasijõudnute grupiga. See saab olema mulle uus väljakutse. Aga olen kindel, et seda on naistele väga vaja…ja ilmselt mulle endale samuti.
Kui ma individuaalset toetust teen meeleldi zoomis, siis grupinõustamine on kohe kindlasti selline toetuse vorm, mida on oluliselt efektiivsem läbi viia silmast-silma reaalselt kohtudes. Neid tunde ma zoomi viia isegi ei kaalu, kui siis vaid väga-mega-giga suure vajaduse korral.

---

Kokkuvõtteks

Ma ei taha seda postitust pikemaks venitada, seega tõmban siin teema kokku. Et siis minu aasta on kulgenud tööalaselt mõnusalt rahuldustpakkuvalt. Olen saanud teha just seda, milles ma ise osav olen olnud 🙂 ehk siis olla partner neile, kes maadlevad oma elus kaassõltuvuslike mustritega ja kolistavad ikka ja jälle oma “tuttav on turvaline” ämbrites. Olgu need komistuskivid siis seotud suhetega teiste või iseendaga.
Mu kliendid on olnud mulle sageli peegliks ja samavõrra kui nemad on minult saanud, olen ka mina neilt õppinud! Kummardus kõigi ees, kes mulle sel aastal õppematerjaliks olid!