ATL mustapesunimekiri

Täna kirjutan taas ühel ebamugaval, aga olulisel teemal – nimelt inimestest, kes on nüüdseks täiskasvanud, aga kelle lapsepõlvekodus võimutses alkohol. Nende kohta on lausa omaette väljend – ATL ehk alkohoolikute täiskasvanud lapsed (inglise keeles kasutatakse lühendina ACA). Üle maailma on nende tarbeks loodud keskusi ja toetusgruppe, veebilehti ja foorumeid jne. Kuna ATL mured on pea üks ühele kaassõltuvusega sarnased ja kuna olen ka ise klassikaline ATL, siis sobib see teema siia blogisse suurepäraselt. Loe ja mõtle kaasa!

Mu tuttavate seas on väga-väga-väga vähe inimesi, keda see teema ei puudutaks – kui hakkan meenutama oma sõpru, siis see tundub tõesti uskumatult õudne, aga tõsi. Iseasi on see, et kas me tahame sellesse teemasse nüüd tagantjärgi veel süveneda või on lihtsam käega lüüa ja öelda, et mis sest vanast asjast enam meenutada…oli mis oli. Valik on sinu, aga tea, et haavad ei saa paraneda, kuni sa pole endale tunnistanud, et sa oled haavatud! Ja enamus ATL-st ei ole teadlikud sellest, et lapsepõlvekodust saadud hinge- ja ka füüsilised haavad määravad tema täiskasvanuelu kvaliteeti ja et neid haavu saab parandada.

Mustapesunimekiri

1978. aastal koostati ATL olemuse määratlemiseks 14-punktist koosnev tunnuste list, mida hakati nimetama mustapesunimekirjaks. Loe ja tunneta, kuidas see sinuga haakub.

1. Me tõmbusime üksindusse ning hakkasime kartma inimesi ja võimupositsioonil olijaid.
2. Meist said heakskiidu otsijad ja me kaotasime sealjuures oma mina.
3. Vihased inimesed ja isiklik kriitika hirmutavad meid.
4. Meist said kas alkohoolikud või me abiellusime alkohoolikuga või mõlemat korraga, või siis leidsime mõne teise sundkäituja, nagu näiteks töönarkomaani, et rahuldada oma haiglast hülgamisvajadust.
5. Elame oma elu ohvrina ning see nõrkus veetleb meid ka armu- ja sõprussuhetes.
6. Meil on ülearenenud vastutustunne ja meil on hõlpsam muretseda pigem teiste kui iseenda pärast; nii ei pea me omaenda vigu liiga lähedalt uurima jne.
7. Tunneme end süüdi, kui seisame iseenda eest.
8. Me jäime sõltuvusse erutusest, pingest, ärevusest.
9. Me ajame segi armastuse ja kaastunde ning kaldume “armastama” inimesi, keda saame “haletseda” ja “päästa”.
10. Me oleme oma traumaatilisest lapsepõlvest pärit tunded “kapipõhja toppinud” ning kaotanud võime oma tundeid kogeda või väljendada, sest see on nii valus (eitamine).
11. Me mõistame enda üle karmilt kohut ja meil on väga madal enesehinnang.
12. Me oleme sõltuvad isiksused, kes kardavad kohutavalt hülgamist ja hoiavad iga hinna eest suhtest kinni, et mitte kogeda seda valusat hüljatustunnet, mis tekkis siis, kui me elasime koos inimestega, kes polnud meile kunagi emotsionaalselt kättesaadavad.
13. Alkoholism on perehaigus; meist said kaasalkohoolikud ja me omandasime sellele haigusele iseloomulikke jooni, ehkki me ise jooma ei pruukinud hakata.
14. Kaasalkohoolikud on pigem reageerijad kui tegutsejad.

Väga sarnane kaassõltuvuse mustritega, kas pole? Ilmselgelt on lapsena alkoholi kõrval kasvanud inimesel probleeme ja palju probleeme enesehinnanguga, hülgamishirmuga, piiride panekuga, suhetega, enda tunnetega, sõltuvustega jne.

Postituse tegelik põhjus

Tegelikult on tänase postituse põhjuseks Sass Henno aastatagune FB tekst, mida ma täna lugema sattusin. Seda saab näha SIIN . Seda lugedes hakkas mul lihtsalt nii kahju iseendast ja kõigist teistest, kelle vanemad õigustavad (õigustasid) ennast sellega, et “ma pole ju mingi joodik vaid teen peale tööpäeva lihtsalt paar õlut”. Pistke p… oma paar õlut, ausalt. Lugege see Sassi jutt, kõik need 10 punkti sõna sõnalt läbi ja saate ise ka aru, kui pimedusega löödud te olete! Vaata oma lapse süütutesse silmadesse ja otsi parem endale abi! See et sina oma valuga muudmoodi toime tulla ei oska, ei anna sulle õiguse oma last katki teha!

Teeme pai ja parandame haavad

Kõike saab tervendada, jah saab, aga on vaja tahtmist ja järjekindlust. Kui keegi siin nüüd seda postitust lugedes märkab, et ta on ATL tunnuseid piisavalt, siis julgustan sind abi otsima. Päriselt ka! Tean omast kogemusest, et need haavad on võimalik kinni kasvatada. Jah, armid jäävad…mul on suured armid oma lapsepõlvest ja ka hilisemast alkohoolikuga kooselust, aga ilmselgelt on armidega elu palju täisväärtuslikum kui elu veritsevate haavadega.

Olen õppinud teadlikumalt elama ja oma kaassõltuvuse mustreid märkama ja murdma. Kes vähegi asjaga kursis on, saab väga hästi aru, et see on teema, mis mind siiani käivitab. Tunnistan ausalt, et jah nii see on. Sõna alkohol ei ole minu sõber. Seda kuuldes pulss tõuseb, hakkan higistama ja emotsioonid võtavad võimust – ma olen tundnud nii palju valu seoses sellega. Alateadvus on kogunud seda minu hingevalu juba aastakümneid ja seetõttu ma reageeringi sellele nii ägedalt. See ei pea nii olema ja tegelen selle muutmisega juba aastaid. Olen alles poolel teel oma kaassõltuvuse tervendamisega ja ka mul on oma inimene, kes mind toetab ja siit edasi juhatab. Ma pole kaassõltuvusest vabanenud ja ilmselt ei saagi sellest kunagi päris vabaks, aga on võimalik samm-sammu haaval vähendada rektsioonide tugevust nendele helladele teemadele ja on võimalik tunda aina vähem valu neile mõeldes. On võimalik tunda elust rohkem rõõmu, tunda ennast väärtuslikuna ja leida üles oma kaduma läinud mina.

Otsi keegi, kes sind päriselt-päriselt hinnangutevabalt ja nõu andmata kuulab ja toetab. Kui mind usaldad, võin ka mina olla sulle sel teel toeks. Pakun nii individuaalset nõustamist kui ka toetusgruppi. Oled oodatud just sellisena nagu sa oled! Sinuga pole midagi valesti, ära hetkekski arva seda!