Puhume tibake spordijuttu

Kuidas see lugu seal “Kitsas kingas” oli? Et oleme täna oma kaamerate ja mikrofonidega tulnud siia lumisele nõlvale, et puhuda kübeke spordijuttu…ja siis suusaäss Ants Klamber (oli vist selline nimi?) seisis seal suusad all ja lühikesed püksid jalas ning nentis, et täit vormi pole sel hooajal veel kätte saanud… Kuidas iganes see lugu täpselt oli, aga mulle meenub see sketš igatahes sageli, kui spordist juttu tuleb 😀

Aga tegelikult tahtsin kirjutada täna mitte suusatamisest vaid liikumisest üldisemalt. Ja seda siis ikka iseenda mõtete ja kogemuste läbi. Ja kui keegi saab siit motivatsiooni, siis wow, mu eesmärk on täiega täidetud!

Noorena öeldi mu kohta sporditüdruk. Tegin pikki aastaid kergejõustikku, proovisin ka korvpalli, aga see ei istunud. Tegin oma jookse ja hüppeid edasi. Siis tulid poisid ja ajasid plika pea segi ja kahjuks katkes minu kui tulevase tippsportlase tee enne veel kui alatagi sai 😀
Edasi tuli pereloomine ja põhispordialaks sai titevankriga kärutamine ja nii kolm korda (ehk siis kolme lapsega) järjest. See andis piisava koormuse ja muud sporti ma sel ajal ei teinudki. Aa, siiski – meenub, et mingil ajal oli ju hullult popp sheipingus käia. Proovisin seda ka. Päris vahva oli, aga tüütas kiirelt ära. Ja vesiaeroobikat katsetasin ka, aga no minusugune külmavares…teate, see oli küll väga vale valik. Mul oli enamus aega nii külm, et sinna ma peale kahte korda enam tagasi ei läinudki.

Keilasse kolides avastasin enda jaoks pilatese, käisin seal mitu hooaega ja vot seda ma küll kiidan, super hea trenn ja imeline treener Kaia.
Siis tuli jooga, õigemini enne tuli mu ellu joogatreenerist sõbranna Ave ja tema utsitamisel hakkasin selle maailmaga tutvust sobitama. Jooga võitis mu südame ja edasi tuli soov ise joogatreeneriks õppida. See pisik on mul sees siiani ja juhendan juba aastaid Keilas joogatunde. Joogale mõeldes ei saa mitte jätta mainimata ka mu lemmiktreenereid Siljat ja Sveni – nende trennis käisime me Kristoga ikka päris pikalt ja need tunnid olid kohe omaette klass!
Mingi hetk otsustasime Kristoga, et hakkame jõusaalis käima. Võtsime eratreeneri ja puha ja käisime ja käisime ja siis enam ei viitsinud…
Otse loomulikult on meil kodus olemas ka kõnnikepid, millega ka esialgses suures vaimustuses mõned korrad kõndimas käisime, aga ka seda polnud kauaks ja kepid tolmuvad juba aastaid jumalteabkuskapinurgas.
Üks suvi oli mul golfisuvi, tegin ära rohelise kaardi ja kolasime Kristoga läbi mitmed Eestimaa golfirajad…aga no polnud päris minu ala ja ühe hooajaga see teema oma lõpu ka leidis.
Siis oli veel see teema ka, et mõned aastad tagasi ostsime mulle uhke sportliku jalgratta, et hakkan hullult koos Kristoga kimama ja sõitmas käima. Paksu polsterdusega rattapüksid ja no teate kõik kammajaa, mis sellega kaasas käib. No arvake ära, kaua ma sõitmas käisin? Peagi müüsin selle jubeda asjanduse maha ja ostsin asemele tavalise naisteka, sellise eest korviga linnaratta, et hea vahel poes piima järgi käia. Aga pean tunnistama, et jalgratas pole siiski mu lemmikute hulgast, sel suvel ajasin kuurist oma ratta välja 1x, lugesid õigesti! Vaid üks kord viitsisingi rattaga sõitmas käia.
Seejärel tuli tennis. Kristo ütles lambist ühel päeval, et tema läheb trenni ja kas ma tulen ka, no läksin jah ja õigesti tegin. Tennis on mega äge spordiala, no tõega, mulle ikka hullult meeldis. See, et see ala mulle meeldima hakkas oli väga suur osa imelisel tennisetreener Kristal…muah, tänud sulle! Kõik need harjutustunnid ja tenniselaagrid jne on olnud superlahedad. Aga hetkel pole ma juba poolteist aastat reketit kätte võtnud, sest massaažitegemine ja tennis on mu kätele parajad konkurendid ja koos ma neid teha ei saa-hetkel olen valinud massaaži, aga mu tenniseseelik ja reket on kenasti roosas tennisekotis ja ootavad oma aega 🙂 See tuleb taas, ma tean…
Peale tennist hakkasin taas pilateses käima, terve eelmise hooaja käisin kenasti ja ikka jätkuvalt kiidan treeningut ja treener Kaiat!
Sel suvel sai mitmes kohas ka discgolfi loopimas käidud, eks lähe ka see sportimise alla kirja.

Ettevaatust, nakatumise oht!

Aga nüüd alates selle aasta augustist nakatas hull käimisfanatt Tarmo mind hoopis teistsuguse eluviisiga. Ta kutsus mind liituma sellise vahva väljakutsega nagu liigu (jookse/kõnni) iga päev min 5km. Mõtlesin, et ah mis seal ikka, ilus suvekuu ja teen siis selle ühe väljakutsekuu kaasa. Aga augustist sai september ja septembrist oktoober ja täna oktoobri viimasel päeval olen liikunud kolme kuuga ligikaudu 400km. Ja no see pisik on ikka nii sügavale pugenud, et lahti sellest vist enam ei saa. Mul on super-hüper hea meel tõdeda, et olen suutnud seda pisikut edasi anda nii mõnelegi tuttavale ja see tunne on äge!
Ma ei sea endale mingeid eesmärke, et kaua ma kõndida viitsin-kas veel kolm päeva või kolm aastat…ei tea ja see polegi tähtis. Ja no olgem ausad, ma ei tee seda absoluutselt igal päeval, on ikka olnud ka hetki, kus mu keha ütleb, et tead mina täna ei viisi ja siis ma pole teda ka sundinud. Kõike tuleb ikka võtta mõistlikult ja oma keha austades, onju. Aga need kõndimised on minu jaoks see minu aeg olla iseendaga. Vahel kõnnin vaikuses, vahel kuulan mõnda podcasti, vahel tümpsumusa, vahel rahulikku musa-kuidas tuju on. Kõnnin enamasti üksi, sest ma olen introvert ja ma naudin iseendaga koos olemist, vahel lööb mõni tuttav kampa, siis saab lobiseda ja külajutte rääkida. Enamjaolt käin kõndimas Keilas ja siin ümbruses, vahel satun mujale ka. Igapäevane tiir on 5-6 km ja see võtab aega keskeltläbi tunnike, no seda pole ju palju. Lubada iseenda heaks tunnike päevas on miinimum arvan ma, mida me oma keha jaoks teha saame. Mulle meeldib ütlus, et su keha armastab sind, armasta teda vastu ka 🙂
Et siis sellised on minu suhted spordi ja liikumisega. On kogetud seda ja teist ja kolmandat ja loodetavasti kogen tulevikus veel uusi alasidki.

Loo moraal on siis selles, et proovi uusi asju ja ära põe, kui mõni asi peale proovimist ei istu. Normaalne ju, vaadake kui palju spordialasid mina läbi olen teinud ja sellega see lugu veel ei lõpe, kindel see, et varsti leian jälle miskit uut katsetamiseks. Peaasi on kehale liikumist pakkuda, eksjuonju 🙂

Panen siia lõppu mõned ilusad hetked läbi kolme kuu kõnnirännakute. Loodus on hämmastav, kõndimine on õpetanud mind hetkes olema ja ilu märkama…Olen tänulik!