Mehed ja prillidega naised

Mina ja minu prillid

Tänane postitus ei ole seotud mitte mingit pidi minu tööalase tegevusega ega millegi tutvustamisega. See on lihtsalt lugu, kus ma panen kirja pikka aega kogunenud mõtteid sellest, kuidas naised meestele liiga teevad.

Mina olen oma mehega koos elanud 25 aastat ja selle küllaltki pika aja jooksul olen läbinud suhtes mitmeid etappe. Metafooriliselt võiks öelda, et olen eri aegadel kandnud erievate klaasidega prille. Mul on olnud ees roosad prillid (armumise aeg ehk paar esimest aastat, millal kõik oli liiga ilus), siis vahetasin need veidi tumedamate prilliklaaside vastu…no sellised hallikama varjundiga olid need (see oli siis, kui argielu rutiin hakkas meeli vallutama ja kõik polnudki enam nii roosa ning lilleline). Kolmas etapp oli see, kui meie kooselu hakkas tugevalt varjutama alkohol (sellest saad huvi korral täpsemalt lugeda abikaasa Kristo blogist SIIT) – sel perioodil nägin elu läbi päris-päris mustade klaaside. Ja nüüd viimased paar aastat olen teinud uuesti klaasivahetuse ning kannan puhtaid, täiesti selgelt läbipaistvate klaasidega prille. Ei ole vaja enam midagi moonutada, varjutada, peita, ilustada…vaatan ja näen (loe: aktsepteerin) enamus ajast oma meest täpselt sellisena nagu ta on. Vähemalt püüan ja õpin iga päev, kuidas seda paremini teha.

Kas oleks reaalne, et neid vahepealseid etappe (erinevaid prille) pole vajagi läbida? Et saan partneriga kokku ja me olemegi üksteisega siirad ja ausad ja aktsepteerime üksteist täiel määral? Võimalik, aga mina nii ei osanud. Ja ma ei tea ka ühtegi inimest oma tutvusringkonnas, kes oleks enne uue suhte algust iseendaga nii palju tööd ära teinud, et tal puuduks täielikult vajadus partnerit muutma hakata ja ta julgeks olla päris ehe tema ise koos oma hirmude ja mustritega.

Muuta teist või ennast?

Kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen meie kooselu peale, siis ilmselt minu mehel polnud pooltki nii palju illusioone ja soove mind muuta ja ümber kasvatada, kui minul tema suhtes.
Kes meist poleks kuulnud ütlust, et sa ei saa muuta teisi, vaid ainult ennast (või enda suhtumist teisesse). Mina ikka puksisin pikka aega sellele vastu ja püüdsin teist (loe: oma meest) muuta. Ja krt ei õnnestunud! Ikka pidin tõdema selle ütluse õigsust ja hakkama hoopis ennast analüüsima, peeglisse vaatama ja oma suhtumist muutma. Olen seda teadlikult teinud nüüdseks viimased 10-15a ja asjad on hakanud paremuse poole muutuma. Ma ei näe enam mingit vajadust oma meest muuta ja tunnetan selgelt, et ka temal on oluliselt kergem hingata, sest ta ei pea minu (ega tegelikult mitte kellegi teise) kiitust ega tunnustust ära teenima ega ennast muutma, et proua rahul oleks 🙂 Lõpuks saame mõlemad olla need, kes me olime tegelikult 25a tagasi kokku saades, aga terve selle vahepealse aja pidime üksteisele (ja ka teistele) ennast tõestama, ilustama, painduma, muutuma, varjama …ja mida kõike veel tegema, et armastust ära teenida. Rumalus, eks ole. Tee selle tõdemuseni (et inimene on hindamatu ja alati armastust väärt) on olnud pikk, kuid seda väärt.

Tegelik jutu point

Aga teate, tegelikult ajendas mind seda juttu kirjutama hoopis teine teema. Või no mitte hoopis teine, aga sama teema teise nurga alt. Olen viimasel ajal hakanud nägema seda, millist vaimset terrorit naised oma meeste peal kasutavad. Pean kõrvad ludus tunnistama, et ma ilmselt olen ise ka kunagi olnud selles punktis, kus mu enesehinnang oli nii madal ja üks võimalus seda tõsta oli mehe arvelt – temaga näägutades, teda kontrollides, tema eest otsustades, soovides teda muuta (sest alles siis saab õnn meie õuele tulla kui tema ennast muudab) jne. No lühidalt öeldes olime pikalt ema-lapse rollides kinni. Meie oleme selle etapi teadlikult ja suht edukalt läbinud ja omad järeldused teinud. Aga seda enam hakkab see teema mulle nüüd teiste perede juures silma ja kõrva.

Ühesõnaga mulle näib, et eesti naiste lemmikspordiala on vingumine ja meeste alandamine ja seda täiesti süütute silmadega, ilma ise sellest teadlik olemata. No mul lihtsalt on meestest nii kahju. Kahju meestest, kes on naiste võimu all ja poistest, keda emad kamandavad. Olles suguvõsaga koos või sõpradega või võõrastega – vahet pole. Ikka ja jälle kriiskavad naised oma kallite meeste suunas lauseid, mis tekitavad minus külmavärinaid. Enamus neist jätavad mulje, et lasteaiakasvataja kantseldab mingeid ajudeta jumbusid. Keelamine, käskimine, arvustamine, kritiseerimine, maha tegemine, suunamine, mehe eest otsustamine…täielik vaimne terror täiskasvanud inimese suunas. Tekib küsimus, et kui sulle see mees ei meeldi, miks sa siis elad selle inimesega koos?
Ma tean tegelikult küll, et selle taga on palju erinevaid mustreid. Alates sellest, et tema peres käis ema ja isa vahel suhtlemine samamoodi tugeva häälevolüümi ja keeldude-käskude saatel. Ta pole näinud oma peres lähedust ja armastust. Või siis ta arvab, et mees ei saaks ilma temata hakkama, ta ju peabki meest nö juhendama. Neid põhjuseid, miks naine oma mehe suhtes üleolekut demonstreerib, neid on mitmeid ja see on pigem psühholoogide valdkond.

Olen selles valdkonnas palju lugenud. Hetkel meenub kolm head raamatut, mida julgen soovitada neile, keda see teema huvitab. Esiteks Laura Doile “Julgus alistuda”. Ja järgmisena on selle teema super hästi ära seletanud A.Nekrassov raamatutes “Tugev naine” ja “Emaarmastus”. Neid lugedes oli ikka korduvalt ahaa efekte ja momente, kus pidin häbiga peeglisse vaatama.
Häid raamatuid on veel ja veel, hetkel mulle rohkem ei meenu. Aga kui sulle turgatab pähe, siis palun anna FB kommentaarina mulle sellest teada.

Üks vahva ütlus meenub: “Kui meie naistena ei kohtle oma mehi kuningatena, siis ei saa meie ju kuningannad olla 😀
Lõpetuseks tahan öelda, et ma ei halvusta kedagi, sest iga inimene on just praegu just selles punktis oma eluga, kus ta olema peab. Aga mõtiskle, mis värvi prillid sinul hetkel ees on. Kas varjad midagi, petad ennast, moonutad olevikku, kaitsed end kellegi/millegi eest? Loe, otsi omale kaasamõtlejaid, kuulajaid. Isegi siis, kui sulle tundub, et kõik on ok, siis meenuta ütlust, et elu on nagu jalgratas. Tasakaalu hoidmiseks peab kogu aeg liikuma 🙂