Kolme jalaga taburet

Pildi ja pealkirja järgi võib tunduda, et ma olen oma ampluaad laiendanud ja tänane jutt tuleb mööblivaldkonnast. Aga nii see ei ole. Mina pajatan oma jutte ikka endiselt endale hingelähedastest teemadest ehk siis inimeseks olemisest. Ma lihtsalt olen hästi visuaalne ja kasutan palju metafoore. Tänaseks jutu teemaks on kolmnurgastamine ja selle metafooriks kujunes minu silme ees kolme jalaga taburet.

Kolmnurgastamine

Funktsionaalsetes peredes käib täiskasvanute vaheline suhtlemine otse ja ausalt, muredest ja probleemidest räägitakse silmast-silma. Kui mõnel osapooltest närib hinge rahulolematus, siis istutakse maha ja asjad räägitakse lahti. See on selline ideaalne perekond. Ma väga palju selliseid ei tea kahjuks…

Enamus peredes mängitakse “big happy family” näitemängu. See tähendab, et sageli on väljaspool kodu rõõmus nägu peas ja võõraste küsimusele vastatakse, et oh meil on kõik hästi. Musterperekond. Peresiseselt muidugi on asi suht hapu, asjad käärivad ja emotsioonid mässavad, inimesed mossitavad ja eemalduvad üksteisest, AGA probleemidest otse ja ausalt rääkida pole kombeks või on see lausa taunitud või on seda üritatud teha ja see pole viinud mujale kui veel suurema tormini ja süüdistamisteni.
Aga inimene pole ju ometigi lõputult veniv kummist olend, et surub aga oma mured alla ja elab rõõmsalt edasi. Kuskile, mingil viisil peab igaüks ju need käärinud teemad välja ventileerima. Ja siin tuleb appi meile selline mõiste nagu KOLMNURGASTAMINE. Kolmnurgastamine, vahel kasutatakse ka sõna triangel…igatahes kujutab see nähtus olukorda, kus selleks, et omavahel ei peaks asjadest otse ja ausalt rääkima, tõmmatakse mängu kolmas osapool. Et siis kui kahe jalaga taburet on suht ebakindel, siis paneme kolmanda toika alla ja voilaa ongi palju kindlam tunne.

Viis näidet elust enesest

Toon ilmestamiseks paar näidet, mis see kolmnurgastamine on, kuidas seda alateadlikult paljudes peredes ja töökohtades jne kasutatakse.
1. Mari ja Jüri on abikaasad. Neil on oma suhtes tekkinud juba aastaid pinged, nägeletakse ja jageletakse, aga otse teema kallale ei asuta ja päris juurpõhjustest omavahel ei räägita. Olgu siis põhjuseks misiganes teema. Maril on pinged juba laes ja selleks, et auru välja lasta otsib ta nö uue ohvri ehk toob mängu kellegi kolmanda. Mari hakkab võtma näiteks oma poja Peetri kallal. Iga väiksemgi asi, mis Marile poja juures ei meeldi, puhutakse suureks probleemiks ja Peeter saab kogu emas kobrutanud ja allasurutud viha enda kaela. Ja nii päevi, kuid, aastaid – sõltub perest. Kusjuures ema ei pruugi seda teha teadlikult vaid see on tema stressiga toimetulekumeetod.
2. Mallel on keeruline suhe oma ämmaga. Malle aga on “hea” minia ja ei kisu ämmaga künagi ise tüli üles vaid võtab appi oma mehe Toomase. Malle tekitab alateadlikult kolmnurga – tema, tema mees ja mehe ema. Toomas teab juba ette, et peale tema ema külaskäiku on Malle nagu fuuria. Küll ei sobi see ja teine ja kolmas ja kõik Toomase tehtud asjad on valed jne. Malle kasutab oma meest auru välja laskmiseks, sest ämmaga silmast-silma omavahelisi kanakirkumisi ta teha ei julge. Mees saab oma koosa, kogu naise allasurutud viha valatakse imearmsasti mehe kaela ja paari päeva pärast on Malle taas rahulik ja roosa naine.
3. Priit on koolipoiss, kelle kodu pole just kõige sõbralikum koht, seal on vägivalda ja alkoholi jne. Priidul pole võimalik vanematega oma muredest, hirmudest rääkida ja ta kasutab oma pingete väljaelamiseks tagasihoidlikku klassivenda, kes ei julge enda eest seista. Priit togib ja mõnitab, kiusab ja solvab sageli oma klassivenda just siis, kui eelmisel õhtul on kodus jälle suur pidu toimunud ning Priidu ärevus ja magamatus on tema stressitaseme liiga kõrgeks kergitanud. Klassivend on hea käepärane võimalus oma viha ja hirmude maandamiseks.
4. Üksikema Moonikal on keeruline toime tulla oma 16a tütre Piiaga, kes puudub pideval koolist ja kolab kahtlaste kampadega ringi. Ema sõna Piia juba ammu enam ei kuula ja emal pole julgustki tütart korrale kutsuda. Oma sisemiste pingete leevendamiseks kisub Moonika sageli tüli üles oma noorema tütrega, sest kellegi peale on vaja ju oma frustratsioon välja elada. Noorem tütar pingutab ja püüab kuis oskab, aga ema meele järgi käitumine ei õnnestu kohe kuidagi.
5. Mare on keskastmejuht ühes ettevõttes. Tal oleks nii mitmeidki etteheiteid oma otsesele ülemusele, aga kartes kaotada töökohta ja jääda rumalasse olukorda, ei ole ta ülemusega tõsiseid jutuajamisi ette võtnud. Mare kannatab edasi ja valab oma pettumused ja ülekohtuna tunduvatest tööülesannetest tulnud pinged välja hoopis oma alluva Ave peale. Ave on hoolas ja kohusetundlik töötaja, ometi on Mare tal pidevalt kukil ja otsib tehtud töödes vigu, süüdistab ja halvustab.

Vot sellised viis näidet igapäevaelust, kas tundub tuttav? Tõenäoliselt on meil kõigil sarnaseid kogemusi, kus me oleme ise üks neist kolmnurga nurkadest. Vahel oleme me see, kellega ei julgeta asju selgeks rääkida, teinekord oleme need, kes satuvad alusetult kellegi viha väljaelamise ohvri rolli või siis oleme vahel ise ka need, kes oma vahutava viha vale inimese kaela valame.
Enamasti toimub kolmnurgastamine hästi automaatselt ja alateadlikult. Me ei pruugi üldse teadvustada, miks me kellegagi pahandame, süüdistame, karistame. Sageli on selle taga hoopis meie enda viha ja lahendamata teemad hoopis kellegi teise suhtes, aga me ei ole valmis seda tunnistama ega konfliktidele lahendusi otsima. Kui pole julgust/oskust kahekesi silmast-silma konflikte lahendada, võetaksegi kolmas osapool kampa ja see võib päris pikalt niimoodi toimuda ja toimida. Ilmselgelt pole see hea lahendus ja tegelikud suhte komistuskivid jäävad ikka alles.

Viha tekib ikka siis, kui meie endi mingid vajadused on rahuldamata ja me ei julge/ei oska enda eest seista, ennast kaitsvaid piire seada. Kas sina julged olla vihane, enda eest seista või põed “hea tüdruku sündroomi”, kes kunagi ei vihasta ja seab teiste vajadused enda omadest tähtsamaks?