Nõuanded on odav kaup…

Täna ma ei kirjuta omi mõteid vaid jagan imeilusat mõttelendu, mis mu sisse mitmeks päevaks kajama jäi kui üks armas inimene selle ühel südamlikul kohtumisel ette luges.
Tsitaat raamatust “Lilled tuhast, hingedeaja igapäeva lugemisi”, autor Jennifer Rees Larcombe:

“Kui ma palun sul end kuulata ja sina hakkad mulle nõuandeid jagama, pole sa teinud seda, mida ma palusin.
Kui ma palun sul end kuulata ja sina hakkad mulle seletama, miks ma nii tunda ei tohi, siis tallad sa mu tunnete peal.
Kui ma palun sul end kuulata ja sina tunned, et peaksid hakkama minu probleeme lahendama, oled sa mulle pettumuse valmistanud, nii imelik kui see ka pole.
Kuula! Kõik, mida ma sinult palun, on kuulamine. Nõuanded on odav kaup!
Kui sa teed minu eest midagi sellist, mida ma ka ise teha saan, toidad sa mu hirmu ja ebakindlust. Aga kui sa lihtsalt võtad omaks, et ma tunnen seda mida tunnen, pole tähtsust kui veider see ka on, siis pole mul sind enam vaja veenda ja ma võin keskenduda selle mõistmisele…
Ja seepärast palun kuulake! Ja kui sina tahad rääkida, oota oma järjekorda ja siis kuulan mina sind…”

Imeilus ja sügav, kas pole? Lausa külmavärinad ajab peale, kui hästi see võtab kokku selle, et me ei oska kuulata. Arvame, et oskame, aga enamasti ikka ei oska küll.
Palve mulle ja sulle – PÜÜAME EDASPIDI OLLA KÕNELEJA JAOKS OLEMAS ILMA ISEKUSETA. Kui kuulame, siis kuulame, sest oma sekkumisega pisendame vaid kõneleja olulisust ja vähendame tema soovi usaldada meile oma lugu…oma targutamise ja nõuannetega blokeerime asjade loomulikku voolu.
Nõuannetel on oma koht ja aeg, aga sageli on need kõneleja jaoks tõepoolest odav kaup.